ESTLINGUA TÕLGIB SÜGISLUULET

LASK SELGA LANGENUD LEHELT*

 Allen Ginsberg (1926–1997)

Puulehed säravad
justkui miljon
elektripirni
kollasel künkal

 

Päike tõuseb
pisikesi puid pidi
ilmatusuur sügise heelium
pärast eilset ööd

 

Kolm meest purjakil
lösutab kasevõsas
väikse umbtee ääres
viskile kus lõpu tegid

 

Linnud laulavad okastraadil
värske tuulehoog sahistab puid
automootor müriseb tasa
konn hüppab läbi rohu

 

Kaugel Haukanõlvalt kotkad
sööstavad alla mööda
iidset tuuleteed
piki Apalatše lõunasse

 

Universum on nii avar
sa pead vaid tõusma
üles ja minema muldteed
koidikul et olla taevas

 

Originaal: Shot in the Back by a Fallen Leaf

Tõlkinud: Airi Lohmann

Pildid: Les Wilson

ETTEVAATUST, KUUM! ESTLINGUA SURMAORUS

Ekstra ekstreemne, võiks algriimi armastav Alliksaar iseloomustada Surmaorgu ehk Death Valleyt – Ameerika Ühendriikide California osariigis Mojave kõrbes asuvat orgu. Minu esimesest Nevada kodust Pahrumbi linnakeses jäi Surmaorg kõigest tunnise autosõidu kaugusele. Kummatigi leiab sealt tuuritamast pigem välisturiste kui kohalikke, sest kuumust, kuivust ja lagedat jagub muudessegi selle kandi kohtadesse.

Siiski on raske päris külmaks jääda Põhja-Ameerika mandri, aga ka maailma ühe palavaima ja madalaima koha suhtes. Tulist kuuma saab siin kohe kindlasti suvekuudel, mil pügal pilvedest pea puutumatu päikese palavuses suudab ronida nii kõrgele kui 56 °C. Tavaliselt püsib pügal sel ajal enamasti siiski 48 kraadi kandis. Mitte just Soome saun, ent samas ei saa Surmaorust välja liduda ja lähimasse jääauku karata.

Mandri madalaima koha leiaks linnulennult kiiresti, silmates Amargosa ja Paraminti mäeahelike vahele jäävat valget maalahmakat – soolaga kaetud nõgu, mis jääb lausa 86 m merepinnast allapoole. Ristitud on see nõgu Pahaveeks, sest sellest lombist leitut ei kannata teps mitte suu sisse võtta. Küll ei keela keegi inglise keeles Badwateriks kutsutaval soolaväljal jalutada ja imetleda loodusjõudude koostööd soolakirmele igati esteetiliste hulknurkade meisterdamisel. Muide, seda protsessi võib tasahilju kõndides oma kõrvaga kuuldagi – krõpsatus siin ja krõpsatus seal.

Võhikuna arvasin esimesel külastusel, et peale Badwateri Surmaorus midagi muud kaeda polegi. Kus sa sellega! Death Valley rahvuspark on suurem kui maailmakuulus Yellowstone. Pargi avastamisele võiks vabalt paar päeva kuluda.

Badwaterist tuleks maanteed mööda liikuda põhja poole, kust küllalt pea leiab teeviida Zabriskie Pointi suunas. See ei ole loomulikult ainus, küll kuulsamaid kohti, kus mandrilise ja ookeanilise maakoore arengut seletav laamtektoonika end ilmekalt demonstreerib. Ameerika reisikirjanik Tim Cahill nimetab seda humoorikalt „geoloogi teaduslikuks pornograafiaks“. Fakt on see, et kummuli mägede külgi uudistades tekib igaühes pisik olla geoloog ning mõista silmaga nähtavate kurdude, formatsioonide, kihtide tähendust ja tekkimist.

Vahelepõikena tuleks mainida, et Zabriskie Pointi järgi on nimetatud ka Michelangelo Antonioni kultusfilm 1970. aastast. Just see on kant, kus tudengirahutuse järel Los Angelesest pagenud peategelane veedab 7 sulnist minutit Surmaorus kohatud juhututtavaga …

Zabriskie Pointist põhja poole liikudes leiab uudistaja silm pea maastiku, mille keegi tabavalt kuradi maisipõlluks (ingl Devil’s Cornfield) ristinud on. Ehkki tegu pole millegi muu kui kuivanud kõrbepõõsaste ümber tekkinud luidetega, on vaatepilt kummastav ning lummav.

Surmaoru liivaluidete kaunidus tuleb aga eriliselt esile Mesquite Flati nimelises kohas. Lõpuks ometi meenutab Põhja-Ameerika kõrb veidi kõrbe arhetüüpi Saharat. Liiv on nii kutsuvalt valge ja siidjas, et mõne umbes 30 m kõrguse luite varju võiks rõõmsal meelel peituda end D-vitamiiniga laadida.

Surmaorus puhuvate tuulte võimsuse veenvaks tõenduseks on Racetrack Playa, mis kujutab endast kuivanud järvepõhja. Kõrbes ei ole see loomulikult midagi erilist, ent lähemal vaatlusel võib selle täiuslikult siledal pinnal märgata kamalusuurusi kive, ent ka toekaid rahne. Kui nende taga poleks pinnasesse veetud liurada, võiks arvata, et need on sinna lennutanud koljatikäsi. Fenomeni üle on juureldud juba 20. sajandi algusest. Esialgne magnetilise jõu teooria kummutati ühe teadusuurimusega, millega seletati nähtust järgnevalt. Rahnude „rallirajaks“ (Racetrack) muutub kuivanud mudaga kaetud järvepõhi tänu vähestele sademetele, mis pinnase äärmiselt libedaks muudavad. Ja siis pole vaja ei midagi muud kui tormituult, mis talviti vuhiseb siinkandis kiirusel kõvasti üle 100 km tunnis.

Geoloogid Robert Sharp ja Dwight Carey valisid oma 1968 alustatud uuringus välja 30 rahnu, millele tehti märgistus ja anti koguni nimedki. Mõõtmistulemustest selgus, et nt rahnupreili Hortense rännanud ühe talvega peaaegu 250 m. Üle 300-kilone maadam Karen aga oli huvitav isend, kelle asukoha juures olnud algul 170 m pikkune rallirada. Seitsme uuringuaasta jooksul ei liikunud see millimeetritki, ent kadunud aastaid hiljem nagu tina tuhka. Hiljem leidnud rahnu keegi teine geoloog. Kui Sharp sellest kuulnud, olnud ta heldinud nagu isa, kes lõpuks ometi oma kadunud võsukese üles leidnud.

Surmaorust ja tema vaatamisväärsustest, nagu nt Artsists Drive and Palette, Charcoal Kilns, Dante’s View, Devil’s Golf Course, Ubehebe Crater võiks pikalt pajatada, ent palju mõttekam on lasta lugejal ise edasi avastada ja ekstreemsustesse laskuda siin.