AMEERIKAS ON TÄNA TÄNUPÜHA, HOMME MUST REEDE NAGU MEILGI

Mustast reedest teab vist küll igaüks, kes kauplemiskohtade läheduses ringi liigub. Teadjamad oskaksid kindlasti lisada, et see juhatab sisse jõuluhooaja. Kust see aga täpsemalt tuli, selleks võiks uurida veidi Ameerika tavasid.

Halloween vaevalt läbi, lähevad kõigi hooajateadlike inimeste mõtted tänupüha väärilisele tähistamisele. Ontlikud pereemad toovad välja aastate jooksul soetatud kaunistused ja panevad neid kõikjale, kus vaba pinda. Poed paiskavad müüki kõikvõimalikke vahendeid pühaderoogade valmistamiseks ja serveerimiseks, rääkimata siis veel dekoorist.  Algkooliõpilased aga harjutavad koolis „Esimese tänupüha” etenduseks, lõikavad, joonistavad, kleebivad kõikvõimalikes värvides sügislehti, küllusesarvi ja kalkuneid. Kirikutes kogutakse pakendatud või konserveeritud kujul toitu kodututele või abirahadest elatujatele, et nemadki pühadest osa saaks. Vähem hooajateadlike inimeste ettevalmistus seostub peaasjalikult pidusöögi ettevalmistusega. Tähistus on uhke ning sellele püüab jõuda ka kõige kaugemal elav pereliige. Mõistetavalt sööstavad nii lennufirmade piletihinnad kui kasumgi sel ajal hoogsalt taevakõrgustesse. Kui kõik pere ja sõprade seltsis, ripub muidu 24/7 tegutsevate poodidegi ustel silt Closed. Happy Thanksgiving! (Suletud. Head tänupüha!)

Millest siis selline üleriiklik tänu? Vastuse leiab 1621. aasta sügisest, mil kõigest aasta eest Uude Maailma saabunud ümberasujate seltskond otsustas puritaanide eestvedamisel tänada jumalat tema hoole ja helduse eest, mis aitas karmi ja toiduvaese talve kestel kuidagi hinge sees hoida ja tõi sügisel neile rikkaliku saagigi. Tähistamiseks peeti kohaseks korraldada uhke söömaaeg, kuhu palutud ka indiaanlased, kes uusasunikke kõige raskematel hetkedel aidanud olid. Ühiselt lasti hea maitsta sellel, millega taevaisa neid uuel kodumaal õnnistanud oli: jahilinnu ja –looma liha, mereannid, maisijahust valmistatud küpsetised, aedviljad.

Kuigi tänupüha traditsioon jätkus aastast 1621 siin-seal suurema-väiksema eduga, võttis selle kujunemine riigipühaks mitu sajandit. Leidus isegi põlastajaid, kelle arvates  polnud käputäie puritaanide kannatused  piisavaks põhjuseks üleriigiliseks tähistamiseks. Asja aga ajas ära üks naksakas naisterahvas – ajalehetoimetaja Sarah Josepha Hale, kelle 40 aasta pikkune artiklite avaldamine ning presidentidele-kuberneridele kirjutamine päädis sellega, et  president Lincoln kuulutas 1863. aastal novembri neljanda neljapäeva üleriiklikuks tänupühaks.

Kuigi külalistele on tänupüha mõnusrahulik laisklemise päev, siis pereemad on jalgel juba varahommikust. Nimelt tuleb 10 kuni 15 kilo kaaluv pühadelind aegsasti ahju panna, kuna küpsetamiseks kulub 7–10 tundi (tavaliselt ikka plaanitust kauem). Pärast seda aga saab juba hinge tõmmata ja jälgida näiteks telekast traditsioonilist Macy’se tänupühaparaadi, millel juba 80-aastane tava Ameerikas vägagi hoogsa jõulu-(ostu-)hooaja sissejuhatamisel. Veidi hiljem aga sätivad end telerite ette jalgpallifännid – Ameerika jalgpalli fännid. Tänuavalduse ja söömaajaga alustatakse tavaliselt juba pärastlõuna aegu. Mis tänamisse puutub, siis traditsiooniliselt tänati ikka jumalat. Ent poliitiliselt nii korrektses riigis nagu Ameerika Ühendriigid ei suruta ammu kellelegi usku peale. Kas üleüldse kedagi tänada, on inimese enda valida. Siiski-siiski, see püha kujuneb enamasti väga liigutavaks tänu avaldamiseks ühise laua taga olijatele ja ka sellele, kes üleval.

Kui silmad pühitud ja ninad nuusatud, saab lõpuks, pärast pikki isuäratavate aroomidega töötlemist, keha kinnitama asuda. Söögivalik ei järgi täpselt esimese tänupüha menüüd, ent on lihtsamaitseline ja toekas nagu maamehe peotoit ikka. Peolauda kroonib krõbedanahaline kobe kalkun, mida valmistatakse saiapuru- ja ürdiseguga täidetult praeahjus (kolesteroolile vilistavates lõunaosariikides harrastatakse ka õlis küpsetamist). Kui muidu on ettevalmistus naispere ülesandeks, siis toeka linnu fileerimise au ja kohustus langeb kindlalt peremehele. Aga tänu elektrinoale pole see raske ühtigi!

Kõrvalroogadest tuleks nimetada kartuliputru, sousti, magusaid kartuleid, jõhvikatarretist, lisaks nipet-näpet aedvilju ning magustoiduna kas kõrvitsa- või peekanpähklipirukat jäätise või vahukoorega.

Söömaaeg lõppeb suure ühiskoristuse ja ülejäägi külalistele jagamisega. Tavaliselt jääb linnust kindlasti pool alles ja seda nimme, sest nii saab valmistada külmadel talveõhtutel kosutavat suppi ning külluses kalkunisändvitše. Rikkalik õhtusöök ja peojoogid on tavaliselt nii rammestavad, et juba varastel õhtutundidel seatakse teleka ees sisse koht, kus veidi Une-Mati seltsis lõõgastuda.

Ju on see tänupühal tekkinud tänutunne armsate vastu ja soov neile kink osta, mis nii paljud üle kogu riigi järgmise päeva varahommikul aasta suurimale, meilegi tuttavale musta reede ostukampaaniale ajab.