ESTLINGUA KUTSUB PANNKOOGIPEOLE

EstLingua kutsuks oma lugejad suurima heameelega pannkoogipeole, aga sellega tuleb veel oodata. 🙁 Samas pannkoogitegu saab igaüks oma kodus ette võtta. 🙂 Tublidel pereemadel on kindlasti oma lemmikretsept pannkookide jaoks, aga koroonaajal on see ehk igapäevaseks muutunud. Miks mitte katsetada mõne muu, näiteks Ameerikas levinud retseptiga?

Ameerika pannkoogid on õhulised, siirupist läbi imbunud ja suus sulavad. Erinevalt eesti retseptidest kasutatakse kookide kergitamiseks ka küpsetuspulbrit. Korralik kogus piima ja veidi toiduõli annavad kookidele mõnusa õhulisuse ja pehmuse.

Ameerikapäraselt serveeritakse pannkooke kihiti: alumistele pannakse sulama õhuke võiliist, pealmine aga valatakse üle ohtra vahtrasiirupiga. Ehkki meil on ehtsat vahtrasiirupit raske leida, ei maksa selle puudumisel veel retsepti proovimata jätta. Pannkooke saab edukalt serveerida muu siirupi, keedise, moosi või miks mitte ka suhkruga hõõrutud värskete marjadega. Väike vahukooretups kõige krooniks võiks olla päris hea mõte.

Nagu näha, on variatiivsus nendesse pannkookidesse lausa sisse kirjutatud. Päris populaarne variant on selline, milles all toodud retseptile lisatakse 1 väiksem peeneks viilutatud õun, 120 ml mustikaid või šokolaaditükikesi. Kevade esimestel kuudel võiks katsetada ka peeneks tükeldatud rabarbriga.

Järgmisest retseptist saab tavaliselt 12 pannkooki, millest jagub suurepäraselt kolmele keskmise isuga sööjale.

Tainas:

300 ml (160 gr) nisujahu

2 sl suhkrut

2 tl küpsetuspulbrit

3/4 tl soola

1 kergelt klopitud muna

250 ml piima

3 sl toiduõli

Kõigepealt tuleb korralikult segades kombineerida eraldi kuivained (4 esimest koostisosa) ja vedelained (ülejäänud koostisosad). Seejärel kõik suurema lusikaga kergelt kokku segada, kuni ained on enam-vähem segunenud. Väikesed jahuklombid tainas on hea märk, et sa pole segamisega üle pingutanud.

Ameerikas on teadupärast erinev mõõtesüsteem: grammide asemel untsid jne. Tavapäraselt mõõdetakse aineid teatud suuruses tassidega (cup). Siinse retsepti puhul tuleks tainast pannile valada 1/4 suuruse mõõtetassiga. Meie süsteemi järgi oleks tarvis suuremat lusikat, tassi või väiksemat kulpi, mis mahutab ligikaudu 60 ml tainast. Tainas tuleks valada vähese õliga (pool teelusikatäit) kaetud tulisele mittenakkuvale pannile (sellisele, millel õlisse riputatud veetilk särisema hakkab). Keskmise suurusega pannile ei maksaks üle 3 koogi pressida, sest küpsemisel need paisuvad.

Ümberpööramiseks on vaid üks võimalus. Selle vastutusrikka sammu juurde tuleks spaatliga asuda siis, kui pealispinnal tekkinud mullid on lõhkenud ning moodustunud tahke serv. Tavaliselt kulub selleks 2 minutit. Teist poolt tuleks ka sama kaua praadida.

Kasutasin küll mõõtetassi, aga vist mitte väga järjepidevalt 😉

Nagu eespool mainitud, serveeritakse Ameerikas pannkooke peaasjalikult kihiti: alumistel õhuke kord võid või margariini, pealmisele aga valatakse vahtra- või muud siirupit. Alloleval pildil läks käiku mõnuskohev Pasha kohupiimakreem.

Siin on küll rohkem kui üks ports… Ameerikast võib peale selle retsepti õppida ka seda, et ülesöömine ei ole teps mitte tark tegu!

Head isu!

Toitumisteave

Nagu näha, kalorite pärast väga muretsema ei pea. Tegelikult saab neist pannkookidest hea koguse kaltsiumit. Kaloriarvestus MyFitnessPali abil.

Retsept pärineb Ameerika nn kokkamispiiblist “The New Good Housekeeping Cookbook” (1986).

Kui juba Ameerika lainel, siis soovitaks selle riigi väisajail külastada pannkoogirestorani IHOP (International House of Pancakes), mis igas suuremas linnas kindlasti olemas.

PS. Armsad lugejad, kirjutage ja saatke meile pilte oma pannikoogipeost-/-teost!

AMEERIKAS ON TÄNA TÄNUPÜHA, HOMME MUST REEDE NAGU MEILGI

Mustast reedest teab vist küll igaüks, kes kauplemiskohtade läheduses ringi liigub. Teadjamad oskaksid kindlasti lisada, et see juhatab sisse jõuluhooaja. Kust see aga täpsemalt tuli, selleks võiks uurida veidi Ameerika tavasid.

Halloween vaevalt läbi, lähevad kõigi hooajateadlike inimeste mõtted tänupüha väärilisele tähistamisele. Ontlikud pereemad toovad välja aastate jooksul soetatud kaunistused ja panevad neid kõikjale, kus vaba pinda. Poed paiskavad müüki kõikvõimalikke vahendeid pühaderoogade valmistamiseks ja serveerimiseks, rääkimata siis veel dekoorist.  Algkooliõpilased aga harjutavad koolis „Esimese tänupüha” etenduseks, lõikavad, joonistavad, kleebivad kõikvõimalikes värvides sügislehti, küllusesarvi ja kalkuneid. Kirikutes kogutakse pakendatud või konserveeritud kujul toitu kodututele või abirahadest elatujatele, et nemadki pühadest osa saaks. Vähem hooajateadlike inimeste ettevalmistus seostub peaasjalikult pidusöögi ettevalmistusega. Tähistus on uhke ning sellele püüab jõuda ka kõige kaugemal elav pereliige. Mõistetavalt sööstavad nii lennufirmade piletihinnad kui kasumgi sel ajal hoogsalt taevakõrgustesse. Kui kõik pere ja sõprade seltsis, ripub muidu 24/7 tegutsevate poodidegi ustel silt Closed. Happy Thanksgiving! (Suletud. Head tänupüha!)

Millest siis selline üleriiklik tänu? Vastuse leiab 1621. aasta sügisest, mil kõigest aasta eest Uude Maailma saabunud ümberasujate seltskond otsustas puritaanide eestvedamisel tänada jumalat tema hoole ja helduse eest, mis aitas karmi ja toiduvaese talve kestel kuidagi hinge sees hoida ja tõi sügisel neile rikkaliku saagigi. Tähistamiseks peeti kohaseks korraldada uhke söömaaeg, kuhu palutud ka indiaanlased, kes uusasunikke kõige raskematel hetkedel aidanud olid. Ühiselt lasti hea maitsta sellel, millega taevaisa neid uuel kodumaal õnnistanud oli: jahilinnu ja –looma liha, mereannid, maisijahust valmistatud küpsetised, aedviljad.

Kuigi tänupüha traditsioon jätkus aastast 1621 siin-seal suurema-väiksema eduga, võttis selle kujunemine riigipühaks mitu sajandit. Leidus isegi põlastajaid, kelle arvates  polnud käputäie puritaanide kannatused  piisavaks põhjuseks üleriigiliseks tähistamiseks. Asja aga ajas ära üks naksakas naisterahvas – ajalehetoimetaja Sarah Josepha Hale, kelle 40 aasta pikkune artiklite avaldamine ning presidentidele-kuberneridele kirjutamine päädis sellega, et  president Lincoln kuulutas 1863. aastal novembri neljanda neljapäeva üleriiklikuks tänupühaks.

Kuigi külalistele on tänupüha mõnusrahulik laisklemise päev, siis pereemad on jalgel juba varahommikust. Nimelt tuleb 10 kuni 15 kilo kaaluv pühadelind aegsasti ahju panna, kuna küpsetamiseks kulub 7–10 tundi (tavaliselt ikka plaanitust kauem). Pärast seda aga saab juba hinge tõmmata ja jälgida näiteks telekast traditsioonilist Macy’se tänupühaparaadi, millel juba 80-aastane tava Ameerikas vägagi hoogsa jõulu-(ostu-)hooaja sissejuhatamisel. Veidi hiljem aga sätivad end telerite ette jalgpallifännid – Ameerika jalgpalli fännid. Tänuavalduse ja söömaajaga alustatakse tavaliselt juba pärastlõuna aegu. Mis tänamisse puutub, siis traditsiooniliselt tänati ikka jumalat. Ent poliitiliselt nii korrektses riigis nagu Ameerika Ühendriigid ei suruta ammu kellelegi usku peale. Kas üleüldse kedagi tänada, on inimese enda valida. Siiski-siiski, see püha kujuneb enamasti väga liigutavaks tänu avaldamiseks ühise laua taga olijatele ja ka sellele, kes üleval.

Kui silmad pühitud ja ninad nuusatud, saab lõpuks, pärast pikki isuäratavate aroomidega töötlemist, keha kinnitama asuda. Söögivalik ei järgi täpselt esimese tänupüha menüüd, ent on lihtsamaitseline ja toekas nagu maamehe peotoit ikka. Peolauda kroonib krõbedanahaline kobe kalkun, mida valmistatakse saiapuru- ja ürdiseguga täidetult praeahjus (kolesteroolile vilistavates lõunaosariikides harrastatakse ka õlis küpsetamist). Kui muidu on ettevalmistus naispere ülesandeks, siis toeka linnu fileerimise au ja kohustus langeb kindlalt peremehele. Aga tänu elektrinoale pole see raske ühtigi!

Kõrvalroogadest tuleks nimetada kartuliputru, sousti, magusaid kartuleid, jõhvikatarretist, lisaks nipet-näpet aedvilju ning magustoiduna kas kõrvitsa- või peekanpähklipirukat jäätise või vahukoorega.

Söömaaeg lõppeb suure ühiskoristuse ja ülejäägi külalistele jagamisega. Tavaliselt jääb linnust kindlasti pool alles ja seda nimme, sest nii saab valmistada külmadel talveõhtutel kosutavat suppi ning külluses kalkunisändvitše. Rikkalik õhtusöök ja peojoogid on tavaliselt nii rammestavad, et juba varastel õhtutundidel seatakse teleka ees sisse koht, kus veidi Une-Mati seltsis lõõgastuda.

Ju on see tänupühal tekkinud tänutunne armsate vastu ja soov neile kink osta, mis nii paljud üle kogu riigi järgmise päeva varahommikul aasta suurimale, meilegi tuttavale musta reede ostukampaaniale ajab.

ETTEVAATUST, KUUM! ESTLINGUA SURMAORUS

Ekstra ekstreemne, võiks algriimi armastav Alliksaar iseloomustada Surmaorgu ehk Death Valleyt, USA California osariigis Mojave kõrbes asuvat orgu. Minu esimesest Nevada kodust Pahrumbi linnakeses jäi Surmaorg kõigest tunnise autosõidu kaugusele. Kummati leiab sealt tuuritamast pigem välisturiste kui kohalikke, sest kuumust, kuivust ja lagedat jagub muudessegi selle kandi kohtadesse.

Siiski on raske päris külmaks jääda Põhja-Ameerika mandri, aga ka maailma ühe palavaima ja madalaima koha suhtes. Tulist kuuma saab siin kohe kindlasti suvekuudel, mil pügal pilvedest pea puutumatu päikese palavuses suudab ronida nii kõrgele kui 56 °C. Tavaliselt püsib pügal sel ajal enamasti siiski 48 kraadi kandis. Mitte just Soome saun, ent samas ei saa Surmaorust välja liduda ja lähimasse jääauku karata.

Mandri madalaima koha leiaks linnulennult kiiresti, silmates Amargosa ja Paraminti mäeahelike vahele jäävat valget maalahmakat – soolaga kaetud nõgu, mis jääb merepinnast lausa 86 m allapoole. Nõgu on nimetatud Pahaveeks, sest siinsest lombist leitut ei kannata teps mitte suu sisse võtta. Küll ei keela keegi inglise keeles Badwateriks kutsutaval soolaväljal jalutada ja imetleda loodusjõudude koostööd soolakirmele igati esteetiliste hulknurkade meisterdamisel. Muide, seda protsessi võib tasahilju kõndides oma kõrvaga kuuldagi – krõpsatus siin ja krõpsatus seal.

Teadmatuna arvasin esimesel külastusel, et peale Badwateri Surmaorus midagi muud külastusväärset polegi. Kus sa sellega! Death Valley rahvuspark on suurem kui maailmakuulus Yellowstone. Pargi avastamisele võiks vabalt kuluda paar päeva.

Badwaterist tuleks maanteed mööda liikuda põhja poole, kust küllalt pea leiab teeviida Zabriskie Pointi suunas. See ei ole loomulikult ainus, küll kuulsamaid kohti, kus mandrilise ja ookeanilise maakoore arengut seletav laamtektoonika end ilmekalt demonstreerib. Ameerika reisikirjanik Tim Cahill nimetab seda humoorikalt „geoloogi teaduslikuks pornograafiaks“. Fakt on see, et kummuli mägede külgi uudistades tekib igaühes pisik olla geoloog ning mõista silmaga nähtavate kurdude, formatsioonide, kihtide tähendust ja tekkimist.

Vahelepõikena tuleks mainida, et Zabriskie Pointi järgi on nimetatud ka Michelangelo Antonioni kultusfilm 1970. aastast. Just see on kant, kus tudengirahutuse järel Los Angelesest pagenud peategelane veedab 7 sulnist minutit Surmaorus kohatud juhututtavaga.

Zabriskie Pointist põhja liikudes leiab uudistaja silm pea maastiku, mille keegi tabavalt kuradi maisipõlluks (ingl Devil’s Cornfield) ristinud on. Ehkki tegu pole millegi muu kui kuivanud kõrbepõõsaste ümber tekkinud luidetega, on vaatepilt kummastav ning lummav.

Surmaoru liivaluidete kaunidus tuleb aga eriliselt esile Mesquite Flati nimelises kohas. Lõpuks ometi meenutab Põhja-Ameerika kõrb veidi kõrbe arhetüüpi Saharat. Liiv on nii kutsuvalt valge ja siidjas, et mõne umbes 30 m kõrguse luite varju võiks rõõmsal meelel peituda end D-vitamiiniga laadima.

Surmaorus puhuvate tuulte võimsuse veenvaks tõenduseks on Racetrack Playa, mis kujutab endast kuivanud järvepõhja. Kõrbes ei ole see loomulikult midagi erilist, ent lähemal vaatlusel võib järveasemiku täiuslikult siledal pinnal märgata kamalusuurusi kive, ent ka toekaid rahne. Kui nende taga poleks pinnasesse veetud liurada, võiks arvata, et need on sinna lennutanud koljatikäsi. Fenomeni üle on juureldud juba 20. sajandi algusest. Esialgne magnetilise jõu teooria kummutati ühe teadusuuringuga, milles seletati nähtust järgmiselt. Rahnude „rallirajaks“ (Racetrack) muutub kuivanud mudaga kaetud järvepõhi tänu vähestele sademetele, mis pinnase äärmiselt libedaks muudavad. Ja siis pole vaja ei midagi muud kui tormituult, mis talviti vuhiseb siinkandis kiirusel kõvasti üle 100 km tunnis.

Geoloogid Robert Sharp ja Dwight Carey valisid oma 1968 alustatud uuringus välja 30 rahnu, millele tehti märgistus ja anti koguni nimedki. Mõõtmistulemustest selgus, et nt rahnupreili Hortense rännanud ühe talvega peaaegu 250 m. Üle 300-kilone maadam Karen aga oli huvitav isend, kelle asukoha juures olnud algul 170 m pikkune rallirada. Seitsme uuringuaasta jooksul ei liikunud see millimeetritki, ent kadunud aastaid hiljem nagu tina tuhka. Hiljem leidnud rahnu keegi teine geoloog. Kui Sharp sellest kuulnud, olnud ta heldinud nagu isa, kes lõpuks ometi oma kadunud võsukese üles leidnud.

Surmaorust ja tema vaatamisväärsustest, nagu nt Artists Drive and Palette, Charcoal Kilns, Dante’s View, Devil’s Golf Course, Ubehebe Crater võiks pikalt pajatada, ent palju mõttekam on lasta lugejal ise edasi avastada ja ekstreemsustesse laskuda siin.

ESTLINGUA EUROOPA-TUURIL

Kuigi EstLingua tiim ise Euroopa kuulsates kontserdihallides ei esinenud, müüdi Procol Harumi Euroopa-tuuri ajal suveniirprogrammi, mis sisaldas muu hulgas ka tõlkefirma tõlgitud teksti.

2017. aastal tähistab oma 50. sünniaastat Inglise bänd Procol Harum. Sündmusele pühendatud Euroopa tuuri käigus jõudis bänd ka Eestisse. Ehkki noortele ei pruugi Procol Harumi nimi midagi öelda, võib päris kindel olla, et nende emade-isade ja vanaemade-vanaisade jaoks küll. Enamgi veel, bändi teise singli „Homburgi“ maakeelne versioon  „Vildist kübar“ kuulub vaieldamatult Eesti popmuusika varasalve. Üle maailma aga teatakse pigem bändi 1967. aastal välja lastud singlit “A Whiter Shade of Pale”.

Seda laulu ja kõike muud on meenutanud Procol Harumi laulja Gary Booker nii (või nii, nagu see kõlab EstLingua tõlkes):

1967. aastal klõpsatas oma kohale mosaiikpildi viimane tükk ja Procol Harum oli loonud laulu, mis suudab kõnetada maailmas igaüht.

Selle maagilise hetke järel oleme ühtekokku viiskümmend aastat nautinud kõiki oma esinemisi, kuhu iganes need meid ka viinud ei oleks. Oleme alati püüdnud mõista, mis ühe paiga ja sealsed inimesed eriliseks teeb.

Meie õnneks osatakse paljudes kohtades inglise keelt ja meie muusika austajad püüavad õppida enamatki, et aru saada, mida me oma lauludega öelda tahame. Edu neile!

Kõige rohkem läheb meile siiski korda Muusika ise – meloodia, akordid, üleminekud, kujutelmad, soolod. Muusika on see, mis meid kõiki kokku toob ja loob meeleolu, mille me kõikjale endaga kaasa võtame.

Teatmeteosest leiab meid P-tähe alt – siiski mitte märksõnade progressiivne või pop- või psühhedeelne, vaid märksõna Procol Harum alt. (Procol Harumi sünnipäeva tuuri suveniirprogramm, lk 23)