Galway Kinnell: Püha Franciscus ja emis
Pung
käib kõigi asjade kohta,
ka nende, mis ei – õitse,
sest iga asi õitseb, sisimas, eneseõnnistusest;
siiski on aeg-ajalt vaja
asjale taas tema veetlust õpetada,
panna käsi
lille laubale
ja taas öelda talle sõnades ja puudutuses,
kui veetlev ta on,
kuni ta õitseb jälle, sisimas, eneseõnnistusest;
nagu Püha Franciscus
pani käe emise krimpsus
laubale ja andis emisele sõnades ja puudutuses
maa õnnistuse, ja emisele
meenus kogu ta priskes pikkuses
maisest kärsast läbi
sulbi ja roka spirituaalse sabarõngani välja,
turja turritavast teravusest
alla läbi murtud suure südame
kuni ehedalt piimja siniuneluseni pritsimas ja purskumas
neljateistkümnest nisast neljateistkümnesse lutsutavasse suhu:
emise pikk täiuslik veetlus.
Tõlkinud Airi Looman (tema luulerajad: http://liivaterakarbis.blogspot.com/
Originaal: https://www.poetryfoundation.org/poems/42683/saint-francis-and-the-sow